PORTLAND, PALM SPRINGS, RIHANNA ja muu

Mai oli vaga kiire kuu, kuna tool olid pikad paevad, aga elu vajas ju ka elamist :) Mai alguses oli Palm Springsis iga-aastane kantrimuusika festival, mis on vaga vaga popp. Kuna ma ise suur kantrifann ei ole, siis festivalist osa ei votnud, aga otsustasime sopradega Palm Springsi ikkagi kaasa soita ja veeta terve aeg renditud majas chillides. Vaga oige otsuse tegime - maja oli vaga ilus, bassein piisavalt suur ja ilm monus.

Ohtune madratsite taispuhumise voistlus:

 Lokkekoht ja mullivann. Sellel lokkel tegime oma elu esimesed grillitud vahukommid kypsisega. Nii hea, miks see eestis popp ei ole?

 Sellised nagid meie paevad valja, mida veel tahta? Isegi vaike golfivaljak oli seal olemas.

Yhel nadalavahetusel rentisime Santa Monicas rattad ning soitsime mooda ranna-aart louna suunas, kuni joudsime Hermosa Beachini (umbes 23km). Seal otsustasime igaks juhuks tagasi soitma hakata, kes teab, millal me ju ara vasime. Terve soit on vaga vaga monus - ookean yhel pool, vaikesed rannamajad teisel pool. Vahepeal puhkasime rannakohvikutes :) Kokku saime 47km soitu.

  Maikuus alustas Rihanna oma kontserttuuriga ning tema suure fannina ostsin meile kohe piletid ara. Yhtegi pilti ma panema ei hakka, istusime liiga kaugel heade piltide jaoks :)

Peale otsuse valjaandimist tool oligi kaes pikk Memorial Day nadalavahetus. Otsustasime sel aastal kuhugi reisida - eelmisel aastal jaime LA'sse minu meelest. Esimesel aastal kaisime NY's. Mul oli bucket listis Chicago ja motlesime sinna minna. Aga siis hakkasime arutama, et mis me seal siis teeksime ja naha tahaksime ning avastasime enda jaoks hoopis Portlandi - tahame rohkem loodust ja rohelust......ja lyhemat lendu :)

Portand on suurim linn Oregani osariigis, aga mitte pealinn. Portland on hipsterite linn ning Oregon on tuntud oma roheluse, haikimisradade ja koskede poolest. Lendasime kohale (jalle uus osariik vallutatud) ja rentisime auto. Auto rendikohas maariti meile pahe "tasuta" upgrade autole. "Tasuta" selleparast, et me lihtsalt ei kuulnud, kui teenindaja ytles, et vaikse lisatasu eest. Autot valima minnes nagi Uku Dodge RAMi, mis on mingi suur kastiauto sigade vedmiseks (minu meelest). Ja me muidugi pidime selle votma. Ma pidin iga kord yles hyppama, et uksest sisse saada. Aga soitsin ise ka sellega natuke :)

Yhe paeva veetsime Portlandis ringi kolades. Kaisime Voodoo donuts'is, mis on yks turismimagnet. Nad pakuvad ebatavalisi soorikuid, naiteks voodo-nuku kujuga ja sokolaadi soorik peekoniga jne.

Jargmisel paeval soitsime Cannon Beachi, mis oli ainult 1.5h soidu kaugusel. Cannon Beach on tuntud selle suure kivi poolest seal vees (Haystack Rock). Cannon Beachi parklasse joudmiseks pidime soitma vaga kitsa ja kaanulise tee peal. Paris tihe liiklus oli, autod liikusid paris aeglaselt ja jaid vahepeal seisma. Kui me jalle seisma jaime keset kurvi jarsu tousu peal, siis Uku tombas kasipiduri peale, et rahulikult oodata. Kui oli aeg soitma hakata, siis me ei saanud kasipidurit enam maha. Motlesime, et on vist kinni jaanud. See oli selline pidur, kuhu tuli jalaga peale vajutada ja tavaliselt tuleb veel yhekorra vajutada, et siis lahti saada. Aga kui me veel peale vajutasime, siis ta lihsalt laks aina sygavamale. Me olime taiesti paanikas. Uku helistas juba kuskile, et kysida, mida me tegema peame. Ma kargasin autost valja ja ei teadnud , mida teha. Autod yritasid meist mooda soita (molemas suunas). Siis jarsku yks pargivalvur juhuslikult jalutab mooda ja kysib, mis viga. Ytleme, et kasipidur jai kinni, et siin pole midagi teha. Pargivalvur hakkab juba ara minema ja siis kysib, et te siis vajutasite seda nuppu ja ei toota jah? Me motlesime....mis nuppu? Selgus et RAM'il on eraldi nupp kasipiduri vabastamiseks. Tootaski. Ups, ilmaasjata olime paanikas ja hoidsime liiklust kinni :)

 Parast soitsime sinna lahemale ka ja on ikka vaga suur kivi. Cannon Beachis matkasime natuke labi metsa, kuni joudsime randa. Ilm oli vaga pilvine ja tuuline, mis on vist Oregonile kohane.

 Jargmisel hommikul kui hotellitoa aknast valja vaatasime, nagime mage, mida eelmisel paeval seal ei olnud - nii paksud pilved olid. See on Mount Hood - Oregoni korgeim magi.

 Siis soitsime teises suunas, et minna haikima ja koskesid avastama. Koige tuntum ja korgem on Multnomah Falls, kus vesi langeb kahes astmes ja sild on ehitatud yle alumise astme:

 Sild on paksult inimesi tais:

Nagime vootoravaid paris palju, nii metsas kui ka tanaval.

 Veel yks kosk, mille nime enam muidugi ei maleta.

 Seal tegime pikema matka labi metsa ka

 Matk viis labi metsa, k.a yle sildade, kivide ja kandude Triple Falls'i juurde. Pidasime piknikku kose vastas kynka otsas ja nagime kuidas yhed hulljulged turnisid seal kose otsas ja hyppasid yle jogede.

 Portlandi poole tagasi soites markasime sellist huvitavat kohanime.

Vahepeal oli aastavahetus, mille me veetsime LAs koos tookaaslastega. Uue aasta votsime vastu yhes West Hollywoodi restoranis meie kodu laheduses. Sarnaselt teiste restoranidega oli sissepaas krobeda hinnaga, aga sisaldas vahemalt tasuta snakke. Restorani terve teine korrus oli kuldseid ohupalle tais, mis holjusid laes nii, et pidi alla rippuvate nooride vahel ringi liikuma. Nagi paris ilus valja. Midagi eriliset ei juhtunud :)

See pilt on aastavahetusel tehtud. Nagu naha, oli mul kylm. Need tiivad on maalitud Collette Milleri poolt ja neid leidub paljudes kohtades yle LA. See tiibade projekt loodi, et inimestele meelde tuleteda, et nad on koik inglid siin maamunal. See on vaga populaarne pildistamise koht, peaaegu alati kui sealt mooda soidan, naen kedagi poseerimas ja pildistamas. 

Vahepeal oli ka mu synnipaev, mida ma tahistasime yhe tookaaslasega koos, kellega meil on vaga lahestikku synnipaevad. Too juures ootas mind synnipaevalapsele tavaparane yllatus:

Kuulsin sellisest huvitavast uuest treeningust, kus trenn viiakse labi vedruga liiva sees sesival surfilaual. See olevat ka tuntud Shark Tank saates olnud. Kaisin muidugi jargi proovimas, eriti kuna koht asus kodule vaga lahedal. Trenn oli aga intensiivne ja huvitav, aga varbad hakkasid liiva sees kylmetama :)

Veebruaris toimus iga-aastane Super Bowl, mis tahistas sel aastal 50.juubelit. Super Bowl on ameeriklastele vaga tahtis paev, koik soovad palju ja vaatavad mangu. Poes myyakse temaatilist nanni sel ajal, ma ostsin naiteks koogi. Yks pani isegi oma koera lemmikmeeskonna riietusse.

Ma vist olen korra juba maininud, et see on toidu tarbimises Thanksgivingu jarel teisel kohal ameerikas.

Yks tookaaslane kutsus mind oma synnipaevale. Ytles, et lahme karaoket laulma. Ma motlesin, et miks mitte. Ma ise kyll ei laula, aga saan niisama baaris hangida ja teisi laulmas vaadata. Kui ma etteantud aadressile kohale joudsin, olin taiega hammingus, kuhu ma sattunud olin. Uksest sisse astudes joudsin pikka koridori, mis viis erinevatesse vaiksestesse ruumidesse. Igas ruumis istus mingi seltskond laua taga, pilgud seinal oleva ekraani poole ja mikker kais inimeste vahel ringi. Astusin meie ruumi sisse  - laud oli paksult tais mingit hiina alkoholi, mis maitses nagu jogurt; mina ja yks teine olime ainsad valgenahalised blondide juustega. Seltskond tegi juba "soojendust" hiinakeelseid laule lauldes. Ma olin natuke shokis, kas ma ikka tegin oigesti, et kodust valja tulin :) Aga lopuks laksid valitud laulud ikka inglise keelseteks ja kokkuvottes oli paris lobus ja huvitav kogemus :)

Samal koraokepeol sai kokku lepitud, et lahme TMZ tuurile, n.o yhe tookaaslase lahkumispeo asemel, kes pidi moneks ajaks Koreasse minema. TMZ tuur on paaritunnine bussituur, kus naidatakse kuumi kuulsuste hangimiskohtasid LA peal. Kuulsusid ise muidugi ei nae. 

Yhel paeval nagin yhes parklas Angelyne, The Billboard Queen'i. Pilti joudsin vaid autost teha:

Kuna ta nagi selline valja, motlesin, et ju ta peab keegi tuntud olema. Googeldades sain teada, et tegemist on ameerika laulja, naitleja ja modelliga. Tuntuks on ta saanud vaga paljude reklaamplakatite tottu, kus ta iseennast promos. Ehk ta on kuulus selleparast, et ta on kuulus. Siin Google pilt:

Yhel paeval otsustasime Hollywoodi margi juurde matkata. Tee ise ei olegi teab mis pikk, aga kuna raja alguskoha lahedal on igal pool parkimiskeelud ja parkimiskeelu loppedes on muidugi voimatu vaba parkimiskohta leida, pidime parkima vaga kaugele, mis pani mitu kilomeetrit meie rajale juurde. Aga vaga huvitav teekond oli, saime rikkurite rajoonist labi jalutada ja maju vesistada.

Parast kaisime veel Guitar Centerist labi Ukule kitarri valimas.

Aprill alguses sai mul yks klient labi ning sarnaselt eelmise aastaga, otsustasime kohe peale otsuse valja andmist soita nadalavahetuseks Palm Springsi puhkama. Me votsime paikest, soime, joime ja puhkasime; midagi rohkemat ei olnudki vaja.

Yhel aprillikuu paeval kaisime tookaaslastega kokandusklassis, kus moodustati umbes 5 tiimi, kes kokkasid erinevaid asju, mille maitset ja presentatsiooni parast hinnati. Minu tiim vamistas sushit ja voitis! :) 

Yhed meie sobrad laksid pikaks nadalavahetuseks muusikafestivalile ning palusid meil nende koera hoida. Koer oli selline valehambumusega jack russeli ja shih tzu segu, kelle nad adopteerisid moni aeg tagasi.

Talle meeldis kogu aeg sellises asendis lamada:

Lisaks olid tal veel muud kiiksud, nt valjas pissil kaies tritas ta alati kahel esikapal seista ning trepist oskas ta alla kyll joosta, aga trepist yles ei olnud ta kunagi nous tulema. Alati jai trepi ette seisma ja ootas, kes ta sylle votab.

Selline oli jaanuar-aprill siinpool sood.

Mehhiko

Joudsime hotelli kell 9 hommikul, magamata ja rullis silmadega. Plaan oli veeta
paev rannas kuni kella 3ni, millal pidime toa saama. Aga vihma kallas nagu oavarrest ning yhtki tuba meie jaoks enneaegselt valmis ei olnud. Veetsime siis mitte vaga kvaliteetset aega hotelli lobby's ja buffee's kuni saime lopuks kauaoodatud toa. Onneks ylejaanud paevadel olid ilmad ilusad. Meie hotellil vaga ilusat rannariba ei olnud, aga rannaala oli paris monusaks tehtud:

Playa del Carmeni yks pohiline turistimagnet on Quinta Avenida, mis on pikk tanav mere aares tais poode, restorane ja baare.
Turistide oma politsei?:

baaripukid:

joulud:

Terve reisi ootasin erilist maitseelamust, sest mehhiko kook on yks mu lemmikuid, kuid ei saanud kyll midagi etemat, kui naiteks LAs:

Uku kais massazis, mida pakuti sellel tanaval iga 10 meetri tagant. Valisime voimalikult usaldusvaarse koha - massooridel oli valge kittel seljas, maja tundus pysti seisvat ja hind normaalne. Peale massaazi oli Ukul selg veel kangem kui enne ja tunne, et midagi sai seljas paigast muditud. Huvitav, kas need massoorid peavad mingit litsentsi ka omama?

Meie hotelliala on tais coati'sid (loomad all piltidel), ei teagi, mis nende eestikeelne nimetus on. 

   Tulumis kaisime vaatamas maiade linna varemeid, mis asuvad kalju otsas Kariibi mere aares, kus nadal aega hiljem Justin Bieber tombas oma tagumiku paljaks ja yritas varemete otsa ronida:

Lisaks eelpool mainitud coati'dele, on Mehhoko tais iguaane - lihtsalt peesitavad liikumatult paikese kaes terve oma elu. Vahemalt nii tundub, sest yks iguaan meie hotelli terrassil oli terve aeg sama koha peal. Jah, ta oli elus.

Peale maiade varemeid, laksime Tulumi randasid yle vaatama. Leidsime vaga monusa ranna, mis oli tais vaikeseid palme, mille vahel olid lamamistoolid. Seal samas oli ka vaike rannabaar, kus sai kiikudes aega parajaks teha. Hiljem nagime taolisi kiikedega baare mujalgi, tundub, et see on vaga popp siinkandis. Kokteile serveeriti muuhulgas ka otse kookosest, millel loodi ots maha sealsamas baari korval puupakul.

Yhel paeval porutasime Cozumel'i saarele - Playa del Carmenist viib sinna 45-minutiline praamisoit. Sadamas tervitas meid ehitud joulukuusk:

Cozumeli saarel peatuvad ka paljud suured Kariibi mere kruiisilaevad ning turistid kaivad pohiliselt sukeldumas ja snorgeldamas. Me tahtsime lihtsalt valge liiva ja helesinise veega randa minna. Tegime eelnevalt pohjaliku kodutoo erinevate randade kohta ning valisime valja San Francisco ranna, kuna see pidavat olema eriti valge liivaga rand ja moeldud neile, kes otsivad privaatsust. Kohale joudes maksime $10 sissepaasu eest ning teenindaja juhatas meid meie toolidesse. Vaatepilt siis selline (valge liiv?privaatne rand?):

Kaua me seal aega ei veetnud, vaid hakkasime mooda rannajoont louna poole jalutama, et valgemat liiva ja tyhjemat randa leida. Moned kilomeetrid ja mitmed hotelli rannad hiljem joudsime Alberto rannabaari, mis meile sobis - sissepaas tasuta ja ruumi liikumiseks ka.

Mainiks ara ka selle, et liiklus Mehhikos on vaga kaootiline - ridasid on tapselt niipalju, kui kellelgi vaja on ja manoovreid tehakse enda suva jargi. Ylekaiguradasid ei ole - tee aared on pidevalt jalakaijaid tais, kes hyppavad teele siis kui nad heaks arvavad. Kui auto salongis ruumi ei ole, siis kastis ikka on; 

Maroma rand asus meie hotellile vaga lahedal, sissepaas 100 peesot inimese kohta. Rannajoon oli vaga pikk ja inimesi onneks vaga vahe.  

Yhel paeval kaisime Xcaret'is, mis on looduslik park, kus on erinevad atraktsioonid (delfiinidega voi haidega ujumine, sukeldumine, snorgeldamine jne) ja vaatamisvaarsused (loodus, loomad, linnud jne).

Me kaisime ujumas joes, mis oli osaliselt koobastes ja osaliselt maa peal. Tegime labi kaks 40-minutilist rada, yks hirmsam kui teine. Selga saime paastevestid ja hyppasime 24-kraadisesse vette. Vahepeal oli koopas taiesti kottpime, nii et pidi lootma et sa ikka oiges suunas ujud ja vastu teravaid kive tais seina ei porka. Mone aja parast hakkas siis kuskil kaugel vaike valgus paistma ja lootus eluga paaseda tuli tagasi. Ykskord ujus keegi kaugel meie ees niimoodi, et ma ei saanud aru, kas see on pariselt ka inimene kaugel voi hoopis mingi tapja loom ujub meie suunas. Inimene oli. Maa-pealses joes ujudes nagime seina ja kivide peal krabisid ja rovedaid vaikeseid putukaid, mis andsid mu ujumistempole hoogu juurde. Yks rada algas nii, et me Ukuga hyppasime ainsana jokke sisse ning vool viis meid kiiresti esiteks kuhugi astmelise tousuga pinkide ette (kus istus paar inimest ja meid imelikult vaatas), siis kottpimedasse koopasse ning seejarel yhe restorani korval asuvasse jokke. Toesti oli tunne, et me oleme vales kohas ja varsti lopetame turbiinis voi hai hambus. Aga oli ikkagi oige koht.

Xcareti pargis oli ka paris monus rand:

Xcaretis nagime ka, kuidas tibud ennast munadest valja voitlesid ja elule vastu astusid:

Lisaks tavaparastele kylmkapimagnetitele myydi suveniiripoodides (-lettides) sellised huvitavaid erinevatest auto numbrimarkidest kokkupandud silte:

 Vahepeal oli ka joululaupaev ja ohtul hotellituppa tagasi minnes ootas meid ees selline yllatus:

Viimasel paeval veetsime aega Cancunis, Playa Delfines'is.

Lend koju laks ohtul kell 6, nautisime veel viimaseid hetki rannabaaris....