NYC!

Nyydseks olen vallutanud kokku 6 osariiki, ehk sain New Jersey ja New Yorki osariigid juurde. Lend LAst NYi kestab ca 5h ja mida kaugemale LAst, seda oudsemaks laks lend - igal pool mujal peale LA on ju pilved ja tormid. Lend algas juba hilinemisega, sest NYs oli aikesetorm ja lennuliiklus oli sassis. Vahepeal tegime niisama ringe ohus, et oodata, kuni saame juhised parema lennumarsruudi jaoks. Maandumine oli nii oudne, et ma palvetasin kova haalega ja hingeldasin nagu oleks just maratoni lopetanud. Maandusime labi saja pilve ja selline tunne oli, et kapten yritab kuidagi lennukit kontrolli all hoida, aga vaga hasti ei onnestu ka. Kukkusime yhe pilve seest teise sisse, rappusime yles-alla, vasakule-paremale. Vaatasime korvalistujatega vaikides ja hirmu tais silmadega yksteisele otsa ja elasime yle.
Huviga ootasin juba hotelli joudmist, et naha kui suured (loe: vaikesed) siis NY hotellitoad on. Meil oli 4-tarni hotell. Ja tuba oli tapselt nii suur:

Imeilus vaade aknast:

Alustasime jargmisel hommikul kondimismaratoni.

 Wall steeti pull. Niipalju rahvast oli seal, et voimatu oli head pilti pulliga saada:

9/11 Memoriaal:

 Soitsime metrooga Brooklyni ja nautisime vaadet Manhattanile:

 Tagasi vantasime. Tahtsime yle Brooklyn silla soita aga kuidagi ei leidnud oiget teeotsa yles ja leppisime Manhattan sillaga. Saime soites natuke vihma ka nautida.

 Kondimismaraton jatkus. Siin on maja, kus elas John Lennon ja siiani elab tema naine Yoko Ono. Maja asub Central Parki korval. Votsime korraks suvalise turismigrupi sappa ja kuulasime giidi ka. Yokot ei onnestunud trehvata kahjuks.

 Vaike enekas Central Parkis:

 Central Park kubiseb vaga julgetest oravatest:

Enamus autodest tanavatel on taksod. Liikluskultuur on NYs on LA omast vaga erinev - LA liiklust juhuvad autod - kui jalakaija punase tulega (isegi vilkuva punase tulega) teele astub, hyppab ment kuskilt valja ja teeb trahvi. NYs valitsevad tanavaid jalakaijad - kaivad seal kus tahavad ja millal tahavad, autojuhid peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Lennujaamas, kui ma ootasin punase tule taga teeyletamise voimalust, ment seisis keset teed, inimesed jalutavad rahulikult punasega yle ja ment ytleb lihtsalt, et kuulge, ei tohi yle minna. Ja inimesed liiguvad ikka edasi.

 Times Square:

 Naked Cowboy Times Square'il raha teenimas:

 Oine Times Square:

 Katusebaaris meie hotelli lahedal, taga paistab tuledes Empire State Building:

 Kondimismaraton jatkub. Kaisime Rockefeller Centeris vaadet linnale nautimas. Kuna seal kaib nii palju inimesi, siis pileteid jagatakse kellaajaliselt. Saime pileti katte ja pidime aega parajaks tegema, et oma korda oodata. Pilt Rockefeller Centeri korval:

 Saime Rockefeller Centeri katusele - vaade Central Park'ile:

 Vaade teisele poole - Empire State Building oma hiilguses:

 Tegime paadisoidu Manhattani ymber. Vabadussammas:

 Vaade Manhattanile:

Madame Tussauds muuseumis - olen vaga tahtis:

 Enekas Justin Timberlake'ga:

 Viimasel ohtul, kui meie kondimismaraton oli labi saamas, kui jalad olid villis ja iga rakk valutas, niimoodi et ei saanud yhe koha peal seista, otsustsime Empire State Buildingu otsa ronida, et ka oist vaadet linnale nautida. Jarjekord algas maja korvalt, veel enne kui isegi sissepaasu ust naha oli. Venis ja venis, saime sisse, venis edasi, saime eskalaatoriga korruse vorra korgemale. Venis veel rohkem, joudsime sinka-vonka lookleva jarjekorraga ruumi. Inimesi oli nii palju, et hakkasime juba kahtlema, kas oli ikka oige mote siia tulla. Kuna olime juba kaua oodanud, otsustasime jatkata. Vahepeal jarjekord seisis kymneid minuteid jarjest, vahepeal liikus aegluubis edasi. Osad inimesed loobusid ja lahkusid. Me seisime edasi - joudsime kogu aeg uude ruumi voi oma jarjekorraga jargmise nurga taha ja iga kord avanes uus vaatepilt lopmatust sinka-vonka looklevast jarjekorrast. Kannad niimoodi valutasid, me tuiasime yhelt jalalt teisele, hakkasime inimesi ymberringi vaatama - see oli nii naljakas, oleks tahtnud pilti teha nende nagudest ja kohtadest, kus koik istusid voi lamasaid. Oleks saanud vaga hea pildialbumi pealkirjaga "Tydimus/viha". Lopuks saime lifti, mis viis meid 80. korrusele, inimesed jooksid liftist valja maailma koige onnelikum nagu peas, et see 2h ootamist on lopuks labi ja saab yles katusele. Aga kui joudsime jargmise nurga taha, arvake ara, mis seal ootas.....uuus sinka-vonka jarjekord muidugi. Me alguses Ukuga arvasime, et me joudsime kuidagi valesse kohta, et jalle alguses tagasi. Aga ei, see lihtsalt jatkus. Siis hyppas mingi tootaja kuskilt valja ja ytles, et kas te ikka teate, et see jarjekord viib lifti, mis viib teid 6 korrust korgemale, kust saab ktusele ja on vahemalt 20minutit pikk. Mix te trepist ei lahe????? Inimesed hakkasid karjuma ja trepi suunas jooksma. Me kaasa arvatud. Ma ei saanud aru isegi kuhu jooksma peab, aga votsin oma viimased jouvarud kokku ja tombasin Uku kaasa, jooksime yhe mutikese peaaegu pikali, Uku astus mu jalale, nii et mu vaike varvas jai platude paelast ylespoole - mul oli nii ykskoik, jooksime edasi - jooksin kuni katuseni valja yks varvas tagurpidi. Ja lopuks saime siis katusele. Oehhhhh....Siit siis moned pildid:
Times Square paistab:

Taksosid tais tanavad:

Ja muidugi algas siis teekond alla tagasi, mis vottis ka aega, aga onneks mitte nii palju. Kokkuvottes laks meil ca 3h kokku, et yleval ara kaia. Kas see oli siis seda vaart?
Koige haigem on veel see, et me tegime Ukuga enne minekut aega parajaks (joime kohvikus mahla), et oodata kuni pimedamaks laheb. Oleks voinud ju selle aja jarjekorras passida.